Mitme-jaamaga automaatsetel külmvormimismasinatel kui automatiseeritud, täppis- ja tehnoloogiliselt arenenud vormimisseadmetel on pikk rahvusvaheline arenduslugu, mis ulatub tagasi kombineeritud külmotsasina väljatöötamisse 1935. aastal. Lääne-Saksamaa tootis mitme-jaamaga automaatseid külmvormimismasinaid juba 1940. aastatel. Suuremate tootjate hulka kuulus Ameerika Ühendriikide National Machinery Industry Corporation, mille FXP85XL mudeli külmsuunamismasina vormimisjõud oli 550 tonni; Jaapani Sakamura Machinery Co., Ltd., kes tõi hiljuti turule pika vardaga külmsuunamismasina M1-120; ja Šveitsi HATEBUR, mille BKA seeria oli samuti märkimisväärne tootja.
1960. aastate lõpus alustas Hiina mitme-jaamaga automaatsete külmsuunamismasinate uurimist ja arendamist. 1968. aastal projekteeris ja valmistas Shanghai Mutritehas nr{4}} iseseisvalt esimese vertikaalse M4 mutriga mitme-jaamalise automaatse külmsuunamismasina; 1969. aastal korraldas Shanghai Standard Parts Company esimese Z47-12 tüüpi poltidega mitme{12}}jaamaga automaatse külmsuunamismasina projekteerimise ja eduka valmistamise. Alates 1980. aastast on mitme-jaamaga automaatsed külmsuunamismasinad arenenud energiasäästu, suure tõhususe ja suure kiiruse suunas. Mudelid Z306, Z308 ja Z312 töötati edukalt välja ja seeriastati. 2004. aastal arendas Qiqihar No{19}} tööpinkide tehas koostöös Jaapani Sakamura Machineryga vahetuste kaudu järjest välja BP-440SS ja BP-430SS külmpeamasinad, mille üldine jõudlus jõudis rahvusvahelisele keskmisele tasemele.
Paljud kodumaised tootjad toodavad neid seadmeid, kuid üle 90% põhinevad Taiwani Chunri Machinery disainidel, millel puuduvad sõltumatud intellektuaalomandi õigused. Üldiselt, kuigi mõned tehnoloogiad on viimastel aastatel siseriiklikult kasutusele võetud, on automatiseerimise taseme, tootmisvõimsuse, tootmise täpsuse, tootlikkuse ja kulude kontrolli osas võrreldes välisriikidega endiselt märkimisväärne lõhe.
